Tere! Mina olen Andra (20), ning pärit Saksamaalt Erfurtist. Olin Põhja-Tallinna Noortekeskuses (edaspidi PTNK) Euroopa Solidaarsuskorpuse (ESK) välisvabatahtlik perioodil oktoober 2023 kuni august 2024.
Oma kodulinnast tulin ma Tallinnasse kümme kuud tagasi, et kasutada võimalust töötada vabatahtlikuna PTNK-s. Kui inimesed ütlevad, et sa ei oska ette arvata, kuidas aasta välismaal sind mõjutada võib, siis uskuge neid. Vaadates tagasi oma esimestele päevadele Tallinnas ja PTNK-s, mäletan, kui palju on muutunud.
Saabusin värskelt keskkoolist (pigem olles veel laps) ja mul oli palju ideid, milliseks mu aasta kujuneda võiks: tahtsin leida teise kodu, tahtsin keelt õppida, tahtsin töökogemust saada ja oma projekte ellu viia. Kolm neljast ei ole halb tulemus. Ma tean küll ilusaid sõnu nagu “küüslauk”, “jäääär” ja “naljakas”, aga vestelda nende sõnadega ei saa ja kindlasti pole see ka lihtne. (sellest eesmärgist ei ole ma siiski veel loobunud).
Kuu aega pärast Eestisse saabumist toimusid minu esimesed koolitused, kus oli abstraktne ülesanne vabatahtlikele oma projektide kokkuvõtete tegemiseks. Ma joonistasin Põhja-Tallinna Noortekeskust kui “pöörast massaažimasinat”, millel on palju erinevaid metallist käsi ja kombitsaid, sest see on keeruline asutus. Minu massaažimasin oli metafoor töökoha kohta, mis teeb inimesed õnnelikuks. Ma nägin noori, kes olid hullumeelsed ja valjud ning minu kolleegid lasevad google-translate'il hääldada erinevates keeltes „hahaha...“ üle kõlarite. Pildil oli ka kujutatud masina küljest tulevad uued käe-harud, mis loovad sobivat keskkonda ja on alati avatud headele ideedele. Kui teen noortele mõeldud projekte, andis see mulle võimaluse panna ka ennast proovile, võimaldas näha, mis töötab ja mis mitte, aitas näha, mis on võimalik ja kui palju ma saan veel õppida.
PTNK-s töötamise ajal olin kõige uhkem, kui registreerisin filmi ühele kohalikule filmifestivalile Tallinnas, mille meie noored tegid minu algatatud filmiklubis. Nähes vähemalt ühte noort, kes on nüüd animatsiooni tegemisest vaimustunud, paneb see mind naeratama. Ma tegin ka spontaanseid ronimisseina treeninguid noortega, korraldasin mõrvamüsteeriume(murder mysteries) ja fotode ilmutamise töötuba ning aitasin linnalaagrites. Viimane neist oli ilmselt selle aasta kõige kujundavam töökogemus, arvestades, kui palju enesekindlust ma juurde sain. Linnalaagrites mõistsin kogemuse jõudu, sest pärast kolmandat laagrit tundsin end juba palju mugavamalt vastutuse ja oma positsiooni suhtes.
Nüüd minu aasta Eestis ja töötamine PTNK-s koosneb mälestusest: kinga kaotamine ja leidmine, akendele ronimine, Vivian, kes võitis joonistusvõistluse, oma tassi unustamine kuhugi noortekasse, sisenaljad, Discgolf ja kõik see, mida mina ja mu korterikaaslased tegid. Kõikide asjade loetlemine ületaks ilmselt käesoleva teksti piirid. Mul on nii palju inimesi, keda tänada, selle eest, et see aasta kujunes üheks parimaks aastaks minu elus: kõigile PTNK-s, kes mind vastu võtsid, Kristinale, mu tuutorile, kes alati kuulas mu nutmist, kui midagi ei läinud hästi, Arianale, parimale toakaaslasele, kes õpetas mind piljardit mängima, ja Gretale, kes näitas mulle virmalisi.
Eesmärk, et Tallinnast võiks saada minu teine kodu õnnestus. Kümne kuuga olen õppinud seda linna meeletult armastama. Mul on oma lemmik majad, tänavanurgad, trammiliinid, inimesed, sõõrikukohad... Ma ei jõua ära oodata, et tagasi tulla.
Andra oli Põhja-Tallinna Noortekeskuses välisvabatahtlik perioodil oktoober 2023 kuni augusti lõpp 2024.
