Tere! Minu nimi on Belén, olen 24 aastane ning pärit Barcelonast, Hispaaniast. Olen olnud Põhja-Tallinna Noortekeskuses (edaspidi PTNK) Euroopa Solidaarsuskorpuse (ESK) välisvabatahtlik viimased üksteist kuud.
Enne Eestisse tulekut ma lõpetasin enda õpingud ülikoolis graafilise ja visuaalsel disaini erialal. Ma olen alati tahtnud käia välismaal, eriti just teha seal vabatahtlikku teenistust . Ühel päeval ma leidsin Instagramist info, kuidas saada võimalust, et tulla Tallinnasse vabatahtlikuks, mille järgselt ma lugesin ka PTNK ankeeti. Nägin, et vabatahtlik teenistus oli töö noortekeskuses ning noortega, nägin selles projektis erinevaid võimalusi, kuidas ma saan neile oma oskusi demonsteerida ning jagada. Selles projektis oli tohutu võimalus ensearenguks. Kui ma oma ankeeti ära saatsin oli väga elevil, kuid samas mõtlesin, et mind võib-olla ei valita edasi. Ühel päeval nägin aga e-maili, kus sooviti minuga Skype intervjuud teha, mis pani mind mõtlema „OMG, see on päris. Mind kutsuti intervjuule!“.
Tegin oma intervjuu PTNK juhataja Marise ning noorsootöötaja Keidyga. Nendega vestlemine oli suurepärane kogemus ning tänu sellele tundsin ennast rahulikult ja õnnelikult. Hiljem mu ema veel küsis mu käest „Kuidas läks?“ ning ma ütlesin talle, et mul oli väga lõbus ning võimalik, et mind valitakse sinna vabatahtlikuks. Ning ma osutusingi valituks! Septembris ma pakkisin kokku kõik oma talve riided (mida ei olnud Eesti talve jaoks piisavalt) ning seejärel ma juba lendasingi Tallinna poole!
Esimesed kaks nädalat oli mul sisseelamisaeg, mil ma tutvusin ja avastasin Tallinnat, harjusin oma korteriga ning osalesin On-arraival treeningul. See oli väga tore aeg, kus ma tutvusin teiste vabatahtlikega ning armusin Tallinna Vanalinna. Minu esimesed päevad PTNK-s: esimesel päeval olin omadega nii kadunud/segaduses. Kuulsin keskuses korraga nii eesti kui ka vene keelt ning minu jaoks oli täiesti raske aru saada, millest keegi räägib. Proovisin rääkida paari tüdrukuga, kuid nägin koheselt, et nad ei saa minust aru, seega alustasin nendega suhtlemist kehakeele abil. Nägin samuti paar noort mängimas kaardimänge ja kui üritasin nendega liituda oli näha, et nad on sama segaduses nagu ma isegi. Kuid lõpuks muutus asi iga päevaga aina paremaks, saime omavahel suheldud, isegi kui me saanud keeleliselt üksteisest aru.
Samuti õppisin palju uusi lauamänge selgeks ning üks hetk toimusid mul ka eesti keele tunnid. Ma võiksin kirjutada terve raamatu, mis põhineb minu tegevuste ja kogemustega Eestis. Katsun hoida aga juttu lühikeselt, seega: ma tutvustasin oma keelt ja kultuuri noortele; jagasin ka oma oskusi neile läbi mitteformaalsete tegevuste; arendasin endas kommunikeerimise ja tegevuste planeerimise ja läbiviimise oskust; õppisin palju Eesti ja teiste riikide kultuuride kohta ja palju muud.
Projekti jooksul ma tutvusin väga paljude imeliste inimestega, kellest jäävad minu jaoks alati alles vaid parimad mälestused.
Mul on väga hea meel PTNK tiimi osas ning tundsin, et ma olen nende pere liige alates sellest hetkeks, kui saabusin.
Mis mul nüüd peale projekti plaanis on? See on müsteerium! Ma loodan, et ma leian hea töö ning saan seetõttu reisida ja külastada Eestit taas! Aga nagu üks noor Carola alati ütleb: „ It’s fineeee! Don’t worry!“.Kisses and big hugs!!Belén <3
Belén oli Põhja-Tallinna Noortekeskuses vabatahtlik perioodil september 2021 – august 2022.
